Doonorite positiivsed kogemused

Emadus on suurim õnn. Mõnel juhul on vaja lapsesaamise ime sündimiseks munarakudoonori abi. Tallinlane Triin räägib oma loo:

Kuulsin munarakudoonorlusest esimest korda lähemalt umbes viis aastat tagasi. Üks mu hea tuttav sai pärast pikka ootamist ja proovimist lõpuks tänu viljatusravile emaks. Nägin kui palju ta selle nimel vaeva oli näinud ja kui õnnelik ta oma pisikese ime üle oli, kui see lõpuks tema ellu saabus.

See pani mind mõtlema, kui palju taolisi naisi veel on ning kuidas neid aidata saaks. Olin sel ajal juba samuti ema ning tean tänu kodus sirguvale tütrele väga hästi, mida see kogemus tähendab. Emaks saamine pakkus mulle kirjeldamatut rõõmu. Kasvan ise koos oma lapsega ja ta annab mulle iga päev nii palju positiivset energiat. Kurb on mõelda, et keegi peab sellest kogemusest ilma jääma.

Minu peamine hirm oli alguses see, et äkki ma ei sobigi doonoriks. Teste tegema minnes hakkasin kohutavalt pabistama, et äkki mul on midagi viga. Mõtlesin, et mis siis saab, kui peaks selguma, et mul on mõni haigus. Kui sain teada, et analüüsid olid kõik korras, siis see oli väga suur kergendus. Nii sain lisaks andmisrõõmule kliinikust kaasa ka kindlustunde, et minu tervis on korras.

Esialgu tundus ka natuke hirmutav see, et peab iseennast süstima aga õed näitasid kliinikus kenasti ette, kuidas see käib, selgitasid ja rahustasid. Lõpuks kui pidin sellega kodus iseseisvalt hakkama saama, siis ei olnudki seal enam midagi nii hirmsat.

Kogu esialgne ärevus kadus kiiresti tänu sellele, et kogu personal kellega kliinikus kokku puutusin oli äärmiselt sõbralik ja abivalmis. Protseduure ei tasu absoluutselt karta! See läks kõik nii loomulikult ja valutult.

Praeguseks olen munarakke loovutamas käinud juba mitu korda. Kui esimesele korrale läksin vastu kerge ootusärevusega, siis pärast seda olid pisemadki hirmud kadunud. See positiivne emotsioon, mis teiste aitamisest endale tagasi tuleb on lihtsalt nii võimas!